Peresotsiaaltöö Läti sotsiaalametis – uue metoodika tutvustus

---

Sel aastal tähistati Lätis sotsiaaltöö esimese õppekava 30. aastapäeva. Sotsiaalametite sotsiaaltöötajad hakkasid 1990. aastate keskpaigas oma algatusel tegema peresotsiaaltööd[1] ja avati ka osakondi, mis osutasid abi kriisi sattunud peredele. Peresotsiaaltöö ametlikuks alguseks saab aga pidada 2000. aastat, kui Riia linnavalitsuse kõigis viies sotsiaalametis (praegu on üks ühtne Riia sotsiaalamet) avati lastega perede toetamise osakonnad. Järk-järgult tehti seda ka teistes suuremates linnades. Tol ajal kujundasid sotsiaaltöötajad oma tegevust ise. Nad töötasid eklektiliselt ja intuitiivselt, sest ka koolitajatel ei olnud ühist arusaama, kuidas peaks sotsiaaltööd tegema. Erialastandardite normatiivne alus oli alles kujunemas ja ka meil, esimestel sotsiaaltöötajatel nappis kogemusi.

Peresotsiaaltöö areng Lätis – viljakad algusaastad

Aastad 2000–2009 olid minu arvates peresotsiaaltöö kujunemise ja laienemise aeg: nii meetodid kui ka teenused arenesid jõudsalt. Oldi väga avatud uutele vaatenurkadele. Hakkas tekkima raamistik: dokumentatsioon, klienditoimikud ning koostöö orbudekohtu[2], koolide, politsei ja kriisikeskustega. Sageli korraldasid sotsiaaltöötajad juhtumitöö kõrvalt lastele mitmesuguseid üritusi, näiteks suvelaagreid ning vanematele temaatilisi vestlusi ja tugirühmi.

Sotsiaalteenuste ja sotsiaalabi seadusega kehtestati sotsiaaltöö spetsialistile 2008. aastal erialase hariduse nõue. Aasta hiljem kohustati omavalitsusi tagama, et sotsiaalametis töötaks klientidega vähemalt kolm spetsialisti: peresotsiaaltöötaja, täiskasvanutega tegelev sotsiaaltöötaja ja sotsiaalabi korraldaja. Peresotsiaaltöötaja ülesannete hulka ei kuulu seega toetuste maksmine ega töö teiste sihtrühmadega.

Nõude jõustumise järel said sotsiaaltöötajad ühe aasta jooksul riiklikku sihtdotatsiooni ehk lisatasu omavalitsuse makstud töötasule. Läti heaoluministeerium üritas ka igati tugevdada kohalike omavalitsuste sotsiaaltööd, nii et väikestes omavalitsustes ei oleks palgal vaid üks sotsiaaltöötaja, kes tegeleb kõigi sihtrühmadega. Asjatundlik abi sooviti lastega peredele muuta kättesaadavaks mitte ainult suuremates linnades, vaid kõigis piirkondades. Kahjuks ei ole soovitud tulemuseni siiani jõutud ja mõnes omavalitsuses peab sotsiaaltöötaja ennast endiselt eri sihtrühmade vahel jagama.

Aastatel 2009–2010 mõjutasid sotsiaaltööd üleilmne majanduskriis ja haldusreform, millega Lätis moodustati uued administratiivsed üksused (pärast reformi jäi 119 omavalitsust, neist 9 vabariiklikud linnad) ja seega ka uued sotsiaalametid, kuhu palgati juurde peresotsiaaltöötajaid.

Kuigi haldusreformiga tehti positiivseid muudatusi, jäid paljud probleemid alles: sotsiaaltöötajate puudus ja nende ülekoormatus, eriala allutatus formaalsetele ettekirjutustele ning selle identiteedi hajumine ametnikutöö, pedagoogilise töö, ainelise abi osutamise ja toetuste maksmisega vahel; meetodite nappus ning erinevad arusaamad sotsiaaltööst isegi lähestikustes omavalitsustes.

Viimane aastakümme – muudatuste vajadus

Viimast aastakümmet, aastaid 2011–2021 iseloomustaksin kui korrastumise ja stabiliseerumise aega. Varasemat hoogsat arengut ega olulisi uuendusi sotsiaalametite töös enam ei olnud.

Kui sotsiaaltöö enda professionaalne selgroog ja erialasisene reguleeritus on nõrk, siis võtavad nende asemel võimust institutsionaalsed või normatiivsed juhised. Alates 2011. aastast on peresotsiaaltöötajaid kohustatud kasutama USA lastekaitsesüsteemist üle võetud riskihindamise metoodikat. See algselt orbudekohtu spetsialistidele mõeldud hindamisvahend võeti muutmata kujul üle sotsiaalametite tegevusse.

Rõõmuga võeti vastu heaoluministeeriumis 2014. aastal koostatud klienditoimiku metoodilised juhised, mis sisaldasid üksikasjalikke dokumendivorme, sest vajadus ühtlustamise ja ükskõik milliste tugipunktide järele oli suur. Viimased kümme aastat oli peresotsiaaltöö arenenud vaid sotsiaalametite sisemiste ressursside, kompetentsuse ja arusaamade põhjal, mitte aga keskselt ega kavakindlalt. Juhendmaterjalid põhinesid olemasoleval praktikal ning nende seos  sotsiaaltöö teoreetiliste teadmistega oli nõrk. See soodustas töö bürokraatlikuks muutumist ja kaugenemist sotsiaaltöö mõttest. Suurenes ka sotsiaaltöötajate rahulolematus, töö eesmärgid ei olnud selged ja koostöö orbudekohtuga ei sujunud – see kõik mõjutas loomulikult negatiivselt ka sotsiaaltöö tõhusust.

„Kui sotsiaaltöö professionaalne selgroog ja erialasisene reguleeritus on nõrk, siis tulevad nende asemele institutsionaalsed või normatiivsed juhised.”

Vajadus muudatuste järele ilmnes ka avalikkust šokeerinud juhtumite tõttu, kui lapsed said kannatada või isegi hukkusid vanemate hooletuse või sõltuvusprobleemide tõttu.

Läti valitsuse esimene sotsiaaltöö edendamise arengukava aastateks 2005–2011 võimaldas 300 sotsiaaltöötajal, sh paljudel peresotsiaaltöötajatel omandada riigi kulul bakalaureusekraadi. Järgmine kava aastateks 2014–2020, mis valmis Läti heaoluministeeriumi ja Läti sotsiaaltöötajate ühingu koostöös, aga oli juba palju ambitsioonikam. Rahastus tuli seekord peamiselt Euroopa Liidu fondidest. Tegevus hõlmas sotsiaaltöö sõnastiku koostamist, supervisiooni ja koolitusi sotsiaaltöötajatele, erialaajakirja väljaandmist, suvelaagreid, avalikke arutelusid maapiirkondades, eetika ja professionaalsusega tegelemist, parimate sotsiaaltöötajate tunnustamist ja muud sotsiaaltöö arendamist. Töötati välja metoodikad tööks eri sihtrühmadega, näiteks sõltuvus- ja vaimse tervise probleemidega inimeste ning vägivalla ohvritega, aga ka pereabistajatele. Ka rahastati sellest programmist sotsiaalametite peresotsiaaltöö metoodika koostamist, mida järgnevalt kirjeldan.

Peresotsiaaltöö metoodika väljatöötamine

Igasuguste muudatuste tegemisel peaks arvestama tegelikku olukorda, sotsiaaltöö professionaalseid põhimõtteid, teooriat ja uuringuid ning ka väliskogemust, et metoodika hakkaks sobima kohalike oludega. Sügisel 2018 koguti Läti viie eri suuruses omavalitsuse sotsiaalametites andmeid peresotsiaaltöö kohta. Tehti poolstruktureeritud individuaal- ja rühmaintervjuud sotsiaalametite juhtide, vanemsotsiaaltöötajate ja superviisoritega ning viis fookusgrupiintervjuud, kus osalesid nii pere- kui ka üldsotsiaaltöötajad. Analüüsiti sotsiaaltöötajate tüüpilisemaid tegevusviise, meetodeid, praktika tugevaid ja nõrku külgi ning üksikjuhtumeid, järgides konfidentsiaalsuse nõuet ja andmekaitset. Kogutud info täpsustamiseks toimus igas omavalitsuses kahepäevane välitöö. Vaadeldi kasutatavaid dokumente ja blankette, mille näidiseid laekus 20 omavalitsusest.

„Muudatuste tegemisel peaks arvestama tegelikku olukorda, sotsiaaltöö professionaalseid põhimõtteid, teooriat ja uuringuid ning ka väliskogemusi, et metoodika sobiks kohalike oludega.”

Rahvusvahelise kogemuste analüüsiks kasutati angloameerika keeleruumi kirjandust. Tutvuti Soome, Suurbritannia, Kanada ja Ameerika Ühendriikide käsitustega ning Austrias Grazis oli võimalus kohapeal tutvuda sealse peresotsiaaltöö ja lastekaitsesüsteemiga. Tutvusime ka oma naabrite, Leedu kolleegide kogemusega, sest seal oli toimunud reform samal alal. Esitan uuringu kõige olulisemad järeldused (vt ka Veispale ja Goldmane 2019).

• Läti peresotsiaaltöös esineb päris palju formaalset, rohkete blankettidega ja ajalooliselt välja kujunenud traditsioonile tuginevat praktikat, mida ei ole uuritud ega põhjendatud; sotsiaaltöö protsess ei ole sidus.
• Peresotsiaaltöö sihtrühm ei ole selgelt kindlaks määratud.
• Peresotsiaaltöötajate tööprotsess ei ole selgelt lahti kirjutatud, mistõttu tuleb sotsiaalametilt, omavalitsustelt jt järelevalveasutustelt tihti etteheiteid, justkui sotsiaaltöötaja teeks oma tööd liiga aeglaselt ja ebaefektiivselt.
• Juhtumitöö ja selle etapid ei ole üles ehitatud sotsiaaltöö erialasete põhimõtete ning teooria alusel.
• Lapse ja perede olukorra ning vajaduste hindamisele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Hindamine peaks olema juhtumikorralduse üks tähtsamaid tegevusi, kuid praktikas sellest kinni ei peeta.
• See, kas järgitakse lapse-, pere- või täiskasvanukeskset lähenemist, oleneb iga sotsiaalameti tavast, vahenditest või töötajate arusaamadest.
• Sotsiaalteenuste ja spetsialistide (pereabistaja, kriisisekkumise teenus, tugirühmad, psühholoog jt) kättesaadavus suurlinnades ja muudes omavalitsustes on väga erinev.

Sotsiaaltöö praktikamudel – perekeskne juhtumikorraldus

Uuringu ja arutelude tulemusena töötasime välja peresotsiaaltöö mudeli, kus senisega võrreldes on täpsustatud sihtrühma, peamist meetodit, töö etappe ning töö aluseks võetud käsitust (vt tabel 1). Järgnevalt kirjeldan lühidalt selle mudeli olulisemaid osi.

Sihtrühm

Klienditöö on suunatud inimestele, kes vastavad kindlaks määratud tunnustele, nagu vanus, sotsiaalne seisund, sotsiaalsed probleemide olemasolu või sotsiaalne toimetulematus jne. Neile kavandatakse sekkumine. Kindlalt määratud sihtrühm on sotsiaaltöö praktika kavandamisel ülioluline, sest eri rühmadel on erinevad vajadused, seega tuleb valida ka sobiv lähenemine ja meetodid. Nii saab seada ka piire, pidada kinni eetikapõhimõtetest, kavakindlalt planeerida sotsiaaltöötajate täienduskoolitusi ja hinnata töö tõhusust.

Metoodikas on sihtrühm kindlaks määratud, võttes arvesse levinud praktikat. Senini oli see külaltki lai, meie aga keskendusime mitme ja kaua kestva probleemiga peredele. Eriti suurt tähelepanu pöörasime lapse hooletusse jätmisele kui ühele lastevastase vägivalla avaldumise vormile. Metoodilises materjalis on palju näited ja tunnuste täpne loetelu ning tegevusjuhised olenevad sellest, kas pärast esmase info hindamist on või ei ole tegemist peresotsiaaltöötaja sihtrühma kuuluva kliendiga. Meie jaoks oli väga tähtis seada selgemad piirid, kellele sotsiaaltöötajad peavad keskenduma, sest ei olnud enam võimalik jätkata tööd nii laia probleemide ringiga nagu seni. Lisaks oleks liiga suurele rühmale olnud vaevaline kavandada sekkumisi ning  oleks tulnud naasta üldise praktikamudeli juurde.

Juhtumikorraldus kui peamine meetod

Mikrotasandil kasutatakse kahte sotsiaaltöö vormi: juhtumitöö ja sotsiaaltöö rühmaga. Juhtumitöö toimub kolme alusmeetodi põhjal: 1) üldine sotsiaaltöö (ingl generalist social work practice); 2) juhtumikorraldus (ingl case managment) ja 3) psühhosotsiaalne töö. Alusmeetodi valik sotsiaaltöötaja töömudelis mõjutab tööprotsessi, peamisi funktsioone, rolle ja tööviise ning ka õigusi ja paljusid muid argielu nüansse.

Metoodilises materjalis kirjeldame üksikasjalikult juhtumikorraldaja ülesandeid ja rolle ning tegevusmudeli kavandamisel tugineme just juhtumikorralduse põhimõtetele. Siiani polnud see selgelt määratud ja seetõttu tuli tihti ette, et sotsiaaltöötaja pidi täitma ka paljusid muid kõrvalisi ülesandeid. Juhtumikorralduses on oluline hindamisetapp.

Perekeskne lähenemine

Põhiliselt jagatakse lähenemised lastega peredega töötamisele kolmeks: 1) lapsekeskne; 2) perekeskne; 3) täiskasvanukeskne. Lähenemise valik iseloomustab rõhuasetust sotsiaaltöötaja töös. See on eriti tähtis kindlaks määrata peresotsiaaltöös, sest pere hõlmab kõiki vanuserühmi, töötada on võimalik nii lapse kui ka vanemate ja vanavanematega või ka kõigiga koos. Siiski on iga lähenemine erinev. See mõjutab eriomaste meetodite valikut töös lapse, täiskasvanu või pere kui rühmaga ja ka sotsiaaltöötajate täienduskoolituste valikut. Meie mudel toetub perekesksele lähenemisele.

Kombineerides seda lähenemist juhtumikorralduse kui sotsiaaltöö alusmeetodiga, kujuneb ülevaatlik töömudeli maatriks: perekeskne juhtumikorraldus.

Sotsiaaltöö etappid ja hindamisprotsess

Mitme probleemiga perede korral on juhtumikorralduses äärmiselt tähtis hindamisetapp. Seepärast pöörasime ka meie sellele erilist tähelepanu. Töötasime välja hindamismudeli, mis hõlmab kolme järjestikust astet: 1) esmase info hindamine; 2) olukorra esialgne hindamine ja 3) laiendatud ja süvendatud hindamine (vt joonis 1).

 Igal hindamisetapil on kindel ajavahemik, mille jooksul sotsiaaltöötaja täidab ettenähtud ülesanded. Selline praktika on kasutusel paljudes riikides. Pidasime seda ka Lätis vajalikuks, sest välitöö ajal märkasime, et paljud sotsiaaltöötajad tundsid juhtkonna, orbudekohtu ja teiste institutsioonide pidevat survet kiiremini tegutseda. Pideva surve tõttu ei pööratud hindamisetapile piisavalt tähelepanu ja tihti jäeti see vahele: sotsiaaltöötajad reageerisid rohkem kriisiolukordadele, teravatele või nähtavatele probleemidele ehk „sümptomitele” ja koostasid abistamise plaani sotsiaalset olukorda hindamata. Iga etapp on põhjalikult kirjeldatud ja võimaldab erinevaid tegutsemisalgoritme olenevalt olukorrast ja sotsiaalameti eripärast.

Töö pere kui süsteemiga

Metoodika väljatöötamisel lähtusime põhiliselt ökosüsteemse sotsiaaltöö põhimõtetest ning süsteemsest pereteraapiast, mida Lätis hästi tuntakse ja kasutatakse. Sotsiaaltöö mudeli koostamisel lastega peredele, kus esineb mitu probleemi, kasutasime Austraalia laste- ja noortepsühhiaatri Adrian Falkovi peremudelit (vt joonis 2), mille mõte ja rakendamine on kooskõlas meie vajaduste ning väärtustega.

Falkovi mudel oli algselt mõeldud kasutamiseks psühhiaatrikliiniku tugiprogrammis nendele lastega peredele, kus vanematel olid psüühika- või vaimse tervise häired. Tänapäeval kasutatakse seda ka peresotsiaaltöös lastekaitse sekkumist eeldavate probleemide korral ehk siis töötades mitme probleemiga peredega, kus hooldamisraskused on seotud vanemate alkoholisõltuvuse, kauakestva vaesuse või sotsiaalsete oskuste puudumisega. Falkovi peremudeli peamine mõte on hoida peresüsteemis lapse ja vanema (alaealise lapse hooldaja) vajadused tasakaalus. Läti peresotsiaaltöö perekeskse juhtumikorralduse kõigis etappides nähakse peret kui ainulaadset süsteemi, mis on talle ainuomases sotsiaalses olukorras ning kus laste ja vanemate vajaduse eest hoolitsemine peab olema tasakaalus.

See käsitus toetab mitmesuguste peretöö meetodite sisukat kasutamist, nt pere lahendusring, pere võrgustiku ja suhete kirjeldamine genogrammi või ökokaardi abil.

Metoodika kasutamise eeldused

Suurt tähelepanu pöörati ka metoodilise materjali juurutamisele. Juba projekti alguses töötati välja õppeprogramm, mille testimisel osales 22 sotsiaaltöötajat kogu Lätist. Koostöös heaoluministeeriumiga on järgnevale kolmele aastale kavandatud üheksa õpperühma, millest ühega oleme juba alustanud ning kaks rühma alustavad veel tänavu.
Peresotsiaaltöö mudeli väljatöötamisel pöörasime tähelepanu ka sotsiaaltöötajate töötingimustele, kirjeldasime töökoormuse kindlaksmääramise aluseid, nõustamisruumide sisustust, teenuste valikut lastega peredele, kus on mitu probleemi, supervisiooni ja täienduskoolituste vajadust, et suurendada sotsiaaltöö tõhusust ning parandada kvaliteeti.

„Läti peresotsiaaltöö perekeskse juhtumikorralduse kõigis etappides nähakse peret kui ainulaadset süsteemi, mis on talle ainuomases sotsiaalse olukorras.”

Töötasime välja ka uued dokumendivormid. Igale vormile on lisatud selle kasutuseesmärgi kirjeldus, samuti on selgelt piiritletud, millised vormid on kohustuslikud ning milliseid võib sotsiaaltöötaja soovi korral kasutada. Meile oli tähtis mõjutada ja muuta bürokraatlikku tava, mille kohaselt dokumentide täitmine on kujunenud peamiseks, hoolimata sotsiaalsest olukorrast ja sotsiaaltöö protsessist.

Metoodika ei ole oma olemuselt praegusest tegevusest väga erinev. Seda välja töötades teadsime, et me ei saa võtta üle mõnd välismaa mudelit, peame kinni pidama Lätis välja kujunenud tavast. Liiga suured muudatused ei ole võimalikud, sest need tekitaks vastupanu. Ilmselt võib suurem väljakutse metoodika rakendamisel olla just mõtteviisi muutmine: klient kui ekspert, kliendi enesemääramise rõhutamine, pere liikmete vajaduste tasakaalustamine ja pere maksimaalne kaasamine otsuste langetamisse, sotsiaaltöötajate võimupositsiooni vähendamine, hindamisnõudest kinnipidamine, mõistlik töötempo jne.
Metoodika tuum on sotsiaaltöö identiteedi ehk „selgroo” tagasivõitmine ja kinnistumine, sest see on aja jooksul liiga institutsionaliseerunud ja „sotsiaalametnikustunud”. Muutuseks on vaja aega, kuid juba praegu täheldame positiivseid suundumusi: sotsiaaltöötajad, kes on metoodika õppimise lõpetanud, teevad tööd suurema rahuloluga, mõned lahkumisele mõelnud otsustasid ametis jätkata, paljud täheldasid positiivseid muutusi klientidega suhtlemisel ja nende olukorras. Sotsiaaltöötajad tunnistavad üldiselt, et kliendid on rohkem koostööle avatud ja osaleb kogu pere.
Loodan, et tulevikus saab korraldada uuringuid sotsiaaltöö tõhususe kohta, veelgi edasi arendada peretöö meetodeid ja tugevdada seda tähtsat, keerulist ning huvitavat sotsiaaltöövaldkonda.

Tõlkinud läti keelest Gvido Kubulnieks

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021

---

Viidatud allikad

Läti Vabariigi orbudekohtu seadus / Law on Orphan's and Custody Courts (2006).

The family model advisory group (i.a).

Veispale, K., Goldmane, R. (2019). Sociālā darba ar ģimenēm un bērniem metodikas izstrādes urdeprocess: lauka izpēte un secinājumi. Sociālais darbs Latvijā, Rīga: LM, nr 5, 27–34. Allalaetud 7-zhurnals.pdf (socialwork.lv).

---

Autorist

Ieva Ozola on teinud sotsiaaltööd 1994. aastast. Tal on magistrikraad sotsiaaltöös, ta on sotsiaaltöö dotsent Läti ülikooli sotsiaalteaduskonnas ja ka superviisor ning psühhoterapeut. Tema professionaalne huvi on alati olnud sotsiaaltöö peredega, kus on lapsed. Ta on 11 aastat töötanud Riia sotsiaalametis peresotsiaaltöötajana, juhtinud perede tugikeskust ja on üks Läti sotsiaaltöötajate ühingu ning Läti superviisorite assotsiatsiooni asutajaid. Praegu annab ta oma osa sotsiaaltöösse pigem lektori ja professionaalse arengu toetajana, osaleb sotsiaaltöö sõnastiku ettevalmistamisel ning kirjutab artikleid. Ta tegutseb oma erapraksises, teeb koostööd asendushoolduse pakkujatega ja juba mitu aastat on aktiivne ka teisel endale südamelähedasel alal: Carl Gustav Jungi analüütilises psühhoteraapias. Ta on artiklis kirjeldatud metoodilise materjali üks väljatöötajaid.

---

[1] Sociālaja darba ģimenēm ar bērniem (lt) ehk otsetõlkes sotsiaaltöö lastega peredega. – Toim.

[2] Lätis on orbudekohus kohaliku omavalitsuse juures tegutsev kohtu- ja eestkosteasutus, mis kaitseb laste isiklikke ja varalisi huve ja õigusi, sh teeb otsuseid laste hooldusõigust ja kasvatamist puudutavates küsimustes. Vt lähemalt Läti Vabariigi orbudekohtu seadus, ptk IV lg 17. – Toim.