Doktoriõpe

Lapsesõbralik toetussüsteem justiitssüsteemi hõlmatud lastele tugineb tugeval erialadevahelisel koostöökultuuril

Muutlikul kriiside ajastul on selge, et üha enam haavatavas positsioonis lapsi, on kujunemas riskide kuhjumise koosmõjul üha suuremaks grupiks abivajavateks noorteks. Selleks, et kõikide laste õigused ning nende heaolu oleksid tagatud, on vaja abivajadusi võimalikult vara märkavat ning vastavalt abistavat lapsesõbralikku toetussüsteemi, leiab Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis doktoritöö kaitsnud Koidu Saia.

Koidu Saia

“Lapsesõbraliku toetussüsteemi üheks teadus- ja tõenduspõhiseks osaks on hästi toimiv erialadevaheline koostöö. See tugineb omakorda vajalikel teadmistel ja oskustel, lapsesõbralikul koostöökultuuril ning jätkusuutlikul, uutele oludele ja vajadustele vastavalt kohaneval erialadevahelisel haridusel,” võtab Koidu Saia kokku, kuidas luua kohtusüsteemi sattunud lapsi ja nende peresid toetav süsteem. Abivajava lapse ning tema pere vajadused on erinevad ning vajavad seetõttu individuaalsetele toetusmeetmeid. See ei ole odav ega lihtne, kuid piisavate toetusmeetmete võrgu väljaarendamine ja kestlikkuse tagamine on kriitilise tähtsusega.

Saia doktoritöö põhineb 2010–2016 aastatel kogutud ning 2018–2020 aastatel publitseeritud andmetel – laste rehabilitatsiooniplaanide sisuanalüüsil, kohtutoimikutel ning intervjuudel rehabilitatsioonispetsialistide, teenust saanud noorte ja nende vanematega. Analüüsitud kohtutoimikutest ilmnes, et kõiki kohtusse jõudnud laste juhtumeid iseloomustasid varases eas tuvastatud riskifaktorid, probleemide komplekssus ja tõsidus, nende märkamine oli jäänud hiljaks. Saia tõi välja, et käitumisprobleemid ja õigusrikkumiste raskusaste muutus aasta-aastalt aina tõsisemaks ning korduvalt tunnistati rakendatud meetmete mittetoimivust. 

“Rehabilitatsiooniplaanide analüüsis selgus, et erialade koostöös hinnangute andmisel dubleeriti märkimisväärselt üksteise tööd, hinnangud olid ebaühtlased ning see kõik viitas erialade ebapiisavale koostööle,” tõi Saia välja süsteemi murekohad. Kuna vajaduste hindamine on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse üks oluline alustala, siis sõltub selle kvaliteedist ja heast toimimisest olulisel määral teenuse mõju abivajava lapse toimetuleku toetamisele. 

Saia tõdes, intervjuud rehabilitatsioonispetsialistidega peegeldasid tugevat erialadevahelist koostööd individuaalsel tasandil, kuid selle nõrkust grupi ja organisatsiooni tasanditel. Spetsialistid on aga koostööks motiveeritud ning näevad seda võtmetegurina laste ja perede komplekssete juhtumite tulemuslikul lahendamisel. Organisatsiooni tasandil selgus, võtmeküsimuseks juhtimisalased ning kommunikatsiooni vajakajäämised, makrotasandil tõlgendati lisanduvaid nõudeid ja kasvavat administratiivkoormust teenuserahastaja usaldamatuse märgina. Rehabilitatsioonispetsialistid näevad teenuse tulevikuna laste vajadusest lähtuvaid personaalseid eelarveid, administratiivse koormuse vähendamist ning abivajavaid lapsi toetavate teenuste ja muude toetuslahenduste kättesaadavuse paranemist. Viimast selleks, et rehabilitatsiooniteenuseni ei jõuaks lapsed ja pered, kellele midagi muud pakkuda ei ole.

Saia läbiviidud intervjuudest teenust saavate laste, nende vanemate ja rehabilitatsioonispetsialistidega nähtus, et raskustes lapse ja pere jaoks on võtmeroll juhtumikorraldajal, pered ootavad paindlikke (sh uudseid IKT-põhiseid) teenuseosutamislahendusi ning enda sisulist kaasamist, perele nende elu valikute osas kaasarääkimis- ja otsustusõiguse „tagasi andmist“. “Intervjuudest saab järeldada, et valdkondadevahelise koostöökultuuri arendamine võtab aega ning selleks tuleb luua jätkusuutlik valdkondadevahelise hariduse taseme- ja täienduskoolitussüsteem,” võtab Saia kokku, kuidas saaks parema süsteemi loomisega alustada. 

“Lapsesõbraliku õigusemõistmise aluseks on kolme lapse põhiõiguste kategooria tagatus – õigus kaitstusele, osalusele ja vajaliku abi  kättesaadavus,” võtab Saia kokku oma uurimistöö olulisust, “iga õigeaegselt aidatud laps on investeering meie ühiskonna tulevikku, kus võimalikult paljud meist tulevad iseseisvalt või vähese abiga toime ning suudavad omakorda tagada oma laste heaolu ja arengu toetamise. Alustada tuleb lapse ära kuulamisest ning tema enda elu puudutavates küsimustes kaasarääkimise ja osaluse tagamisest.”

25. aprillil kaitses Koidu Saia TLÜ ühiskonnateaduste instituudis doktoritöö: „Erialadevaheline koostöö lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud laste sotsiaalse rehabilitatsiooniteenuse näitel Eestis“ („Interprofessional Collaboration in Social Rehabilitation Service for Dually Involved Children in Estonia“).

Doktoritöö juhendajad on professor Karmen Toros (Tallinna Ülikool, Ühiskonnateaduste instituut) ja professor Lauri Leppik (Tallinna Ülikool, Ühiskonnateaduste instituut). Töö oppondendid on Tartu Ülikooli dotsent Judit Strömpl ja Lapimaa Ülikooli professor Timo Harrikari. 

Doktoritöö on leitav TLÜ raamatukogu keskkonnast ETERA.